Madis Rehepapp

Mitte ei viitsi nii ilusate ilmadega asjalik olla… Võtsimegi siis hoopis kätte ja põrutasime nädalavahetuseks Läänemaale. Sai käidud Esivere tuuleparki vaatamas, sugulastega suheldud ja niisama mere ääres vedeletud.

Poiss oli muidugi jälle rahul nagu põrsas poris, kui sai vees solberdada ja liivaga mängida. Kuigi kui tuli välja, et sealsest liivast ikka ei saa eriti häid losse ehitada või porilompi kaevata, siis teatati resoluutselt, et “tahan Muhusse!”  No mis sa hing teed, Muhu ju isegi paistis, aga polnud paati käepärast

Aga “tuuleveskid” tekitasid igatahes tohutut vaimustust ja nüüd muudkui ehitatakse neid kodus kõigist kättesaadavatest vahenditest.

Eile siis kümme inimest pluss mõned lapsed, täna veel ühed sõbrad, ja kõik võiks otsapidi liigitada “väliseestlaste” kategooriasse. Nojah, eks eesti suvi meelitab ikka rahva kokku, sel aastal veel laulupidu peale selle. Igatahes vahva oli.

Peab tunnistama, et nii põhjalikult pole ammu puhanud.

Kui noorhärra kohale laekus ja oma esimese une oli ära teinud, teatas ta umbes poolteist minutit peale silmade lahti löömist, et nüüd on vaja minna mere äärde kive viskama. Noh, läksimegi siis… Mere ääres muidugi juhtuti ogalikke ujumas nägema, ja kohe oli valmis mõte, et tuleb teha õng, otsida ussid ja asuda kala püüdma. Eks sai sellegagi siis tükk aega veedetud. No ja peale seda, kui olime õhtul võrgud sisse lasknud ja hommikul mõned kalad ka saanud, siis edaspidi nõuti juba järjepanu paadiga merele minekut ja võrkudega kalapüüki. Kahtlustasin juba, et kui areng sama kiirelt jätkub, peaks poiss nii umbes viie aastaselt olema vähemasti traallaeva kapten.

Peale merel ja mere ääres käimise sai muidugi hobuseid vaadatud, lee peal mängimas käidud, sugulasi külastatud, maasikaid söödud, roosipõõsast suurel hulgal maipõrnikaid püütud, küla jaanituli maha peetud ja mida kõike veel…

Isegi laulupeo tule tulemise nägime ära. Kuigi Runbjarn oli tegelikult juba varahommikul Kessele jõudnud ja ka sealsetele elanikele lahkelt tuld jaganud, jõudsime meie oma väkese kuid vapra meeskonnaga kohale alles pealelõunal, kui nemad juba asutasid uuesti purjeid heiskama. Saime siiski neile lehvitada, pisut pilte klõpsida ja natuke maad kaasa sõita, enne kui nooremmadrus uuesti kursi kodusadamale võttis. Ainuke viga, et see lainetel loksumine võttis noormehe koledasti uniseks ja eks kõht kippus ka tühjaks minema, kuid vastu peeti ilma igasuguse virisemiseta ja sadamasse jõudes arvati, et võiks ikka veel veidi merel olla…

Nüüd siis veel nädalavahetuse jagu asjalikumaid toimetusi ja siis jälle palgatööle…

Või nojah, puhkust on ju tegelikult juba nädalajagu olnud. Algatuseks sai natuke linnas toimetatud, nüüd olen jõudnud juba paar korda merel käia ja eile said Kesses korralikud talgud maha peetud. Seltskond Kipperlasi lendas peale ja tegi poole päevaga tormis kahjustada saanud sadamas puhta töö. Sellest jäi veel väheks, nii et hiljem sai ka üks murdunud puujurakas juppideks lahutatud ning osaliselt ka ära põletatud. Täiesti ilmselt pole viikingite veri meist veel kuhugi kadunud – lõhkumine ja põletamine tuleb endiselt hästi välja…

Varsti peaks noorhärra koos emmega ka kohale laekuma, nii et edaspidi kulgevad päevad ilmselt kivide merre loopimise, lammaste ja hobuste vaatamise ning maasikate söömise tähe all.

Järjekordne kiire Muhu tuur tehtud. Üügu panga kaitsekorralduskava arutelu sai samuti maha peetud, paat sai vette lastud ja üks järjekordne reis Puisesse tehtud, et noor ornitoloog sealt ära tuua. Ilusamat ilma poleks osanud tahta – kui eelmine kord saime üsna korralikult märjaks, siis nüüd oli meri praktiliselt plekk ja võis rahulikult ~14 sõlmega sõitu nautida.